AVALEHT KAEVUDE TELLIMINE TEENUSED PROJEKTE PERSONAL TASUB TEADA TRÜKISED ENGLISH  

Ohtlike jääkreostuskollete järelvalve ja kontroll

KOKKUVÕTE

Töö eesmärgiks oli ülevaate saamine 2002-2003. a inventariseeritud jääkreostuse objektidest – asfaltbetoonitehastest (ABT) ja muudest objektidest ning nende poolt tekitatud jääkreostuskolletest. Põhitähelepanu all olid sel aastal ABT-d. Töö raames vaadati üle 44 ohtlikku jääkreostuskollet ja 3 Tartu linnas paiknevat potentsiaalset reostuskollet, koostati nende kohta infokaardid koos inventariseerimise andmetega. 2001. a aastal koostatud infokaartide andmeid täiendati 8 JRK kaevude ja veekvaliteedi andmete osas. Iga objekti kohta koostati digitaalkaardid, võimalusel ka inventariseerimise skeemid ja andmete tabelid.

Jääkreostuskollete (JRK) leviku ulatuse selgitamiseks võeti veeproove kaevudest ja kraavidest. Inventariseeritud jääkreostuskolded on järjestatud ohtlikkuse alusel ja nende likvideerimiseks on antud orienteeruvad maksumused. Kokkuvõtlikult on esitatud asfaltbetoonitehaste põhjustatud probleemid ja ettepanekud jääkreostusobjektide järelkontrolli tõhustamiseks ning uute reostuskollete tekke ärahoidmiseks.

Aruandes on antud jääkreostuskolde ohutustamise esmane tegevuskava ja edasise kasutamise võimalused.

Töös täiendati riikliku tähtsusega JRK nimekirja ja koostati seda illustreeriv JRK Eesti ülevaate kaart.

TAUST

Teede ehituseks kasutati loendamatuid segusõlmi, kus asfaldist ja bituumenist valmistati teekattematerjali – musta katet ja asfaltbetooni. Nendeks olid teedevalitsustele, kolhoosiehituskontoritele, sõjaväele, linnade kommunaalettevõtetele kuulunud asfaltbetoonitehased (ABT). Paralleelselt nendega kasutati väiksema piirkonna teede remondiks mõeldud teedevalituste teemeistri bituumenibasseine ja remontööri bituumeniauke.

Algselt oli kasutatavaks materjaliks valdavalt põlevkiviõlil põhinev bituumen, vähem kasutati naftabituumenit. Põlevkivibituumenit ei saadud alati valmisproduktina, vaid seda valmistati põlevkiviõlist ka ise kohapeal. Viimasel ajal põlevkiviõli(bituumeni) osakaal teede ehituses väheneb. Valdavalt kasutatakse seda veel pindamistöödel ja ülesfreesitud ja uuendatava teekatte stabiliseerimisel.

Varasematel aegadel ei omistatud keskkonnaprobleemidele nii suurt tähtsust ja materjale hoiti isegi lahtiselt maasisestes hoidlates ilma vettpidavate seinte ja põhjata. Maasisese hoidla seinad olid rajatud vaid eesmärgiga vältida pinnase kokkuvarisemist. Hiljem rajati hoidlad betoneeritud põhja ja betoondetailidest monteeritud seintega. Ajalooliselt on teekatetesse ja nende muldkehadesse paigutatud ka muid põlevkivitööstusest saadud emulsioone.

Põlevkiviõlis sisalduvad ja vees hästi lahustavad fenoolid levisid maasisestest hoidlatest ümbruskonna pinnasesse ja põhjavette, reostades ka ümbruskonna veetarbijate kaeve. Suhteliselt viskoossest naftabituumenist on ohtlike ainete väljalahustumine raskemini toimuv ja need hoidlad ei kujuta ka tänapäeval ümbruskonnale väga suurt ohtu.

OBJEKTIDE EDASISE KASUTAMISE HINNANG

Suures plaanis võib JRK jaotada mahajäetud, peremeheta objektideks ja uute omanikega objektideks. Mahajäetud, peremeheta objektide alla kuuluvad sellised JRK, mis asuvad munitsipaal- või riigimaal nagu Kose-Risti ABT, Kärdla naftabaas, Põltsamaa ABT, Moonaküla põhjavee reostusega ala, Laguja õlijärv, endised NL sõjaväe alad – Rakvere helikopterite lennuvälja põhjaveereostusega ala ja Raadi lennuväli ja raketibaas.

Uute omanikega objektid alla võib paigutada enamus ABT-d ja Viljandi ning Võru kütuseterminaalid, millega on seotud üksikisikud, kes on tagasi saanud maad, ostnud JRK-l olevat vallasvara või ettevõtted, kes on omandanud osa, tavaliselt mittereostunud maa-alast või siis kogu kinnistu ja arendavad seal nüüd tootmist.

Olenemata sellest, kas ala püütakse võtta taaskasutusele tööstustsoonina või püütakse see viia elutsooni normidele vastavaks, on esmaseks vajaduseks:

  • JRK-s sulgeda amortiseerunud või vandaalide poolt rüüstatud ja tühjaks jooksvad mahutid;
  • katta lahtised mahutid sademete eest;
  • sulgeda lahtise reostusega ala tara või tõkkega vältimaks juhuslike inimeste otsest kokkupuudet ohtlike ainetega;
  • lahendada juba inventariseerimise käigus selgunud reostunud veega kaevude omanike veevarustuse küsimused.

JRK ohutustamise üldine tööde kava on soovitatavalt järgmine:

  • vedelate jääkide likvideerimine;
  • mahutites ja maapinnal oleva lahtise reostuse likvideerimine;
  • reostusuuringud ja puhastustööde vajalikkuse hinnang;
  • pinnase- ja põhjaveereostuse lokaliseerimine ja likvideerimine.

Kohalik keskkonnainspektsioon peaks JRK perioodiliselt inspekteerima ja jälgima nende maa-alal toimuvat ning tegema ettekirjutusi, mis on omanikul vajalik minimaalselt teha hoidmaks ära reostuse laienemist. Omanike omavolilist ja keskkonnaspetsialistidega kooskõlastamata reostuse kõrvaldamist (Jänesselja ABT ja Härma ABT) või inventariseerimise ajal kuuldud omaniku plaani reostuse katmiseks liivaga (Kõrkküla ABT) ei tohi lubada.

JÄÄKREOSTUSKOLLETE PRIORITISEERIMINE OHTLIKKUSE ALUSEL

Objektide ohtlikkus oleneb juba asetleidnud reostuse leviku ulatusest või potentsiaalsest ohust. Samuti on tähtis, kui paljude inimeste tervist või kui olulisi väärtuslikke veeelustiku elupaiku võib reostus kahjustada.

Otseselt ühisveehaardeid ohustavaid JRK ei ole. Valdavalt on tegemist tiheasustusest eemal seisvate ja üksitarbijaid ohustavate JRK-ga. Olulisi veekogusid ohustavad kolm JRK: Kärkna ABT (koos Kärkna naftabaasiga) reostab Amme jõge, Härma ABT Õhne jõge ja Priimetsa ABT Pedeli jõge.

Paepealsetel, kaitsmata või nõrgalt kaitstud aladel võib jääkreostus olla levinud laiale alale. Vett vähe juhtivate pinnaste levilal olevate objektide jääkreostuse ulatus on väiksem. Alati pole ka savikate setete (moreen) struktuur homogeenne ja reostus võib kanduda põhjaveega moreenisisestes liivakihikeste suhteliselt kaugele.

Oluline on ka kasutatud kütuste liik. Põlevkiviõli ja kütteõli ning masuut on vedelamad ja liiguvad veega kergemini edasi, naftabituumen võib olla väga viskoosne ja sellest ohtlike ainete välja lahustumine ning nende edasikanne on väiksem.

Määravaks on ka maasiseste hoidlate kasutamine. Tavaliselt hoiti neis põlevkiviõli või naftabituumenit. Olenevalt hoidla põhja ja seinte ehitusest toimus ohtlike ainete väljakanne erineva intensiivsusega.

Arvestades olemasolevate faktoritega koostati jääkreostusobjektide ohtlikkuse pingerida.

JÄÄKREOSTUSE LIKVIDEERIMISE KAVAD JA MAKSUMUSE HINNANG

Jääkreostuse likvideerimise hind võib varieeruda olenevalt likvideerimise viisist ja transpordi kulutustest. Ühe kuupmeetri mahutijääkide või reostunud pinnase likvideerimise keskmiseks hinnaks koos kaasnevate kuludega (sh. mahutite pesu ja mahutiparkide likvideerimine) võib arvestada 4000 krooni. Põhjaveereostuse puhastamistööde hinnaks 1 ha suurusel maa-alal koos põhjavee puhastamise puuraukude võrgu rajamise ja seadmete paigaldamisega on eelneva kogemuse (Tapa lennuvälja puhastustööd 1993…2001) põhjal 2 miljonit krooni. Sellele lisanduvad igaaastased ekspluatatsioonikulud - kuni 2 miljonit krooni aastas.

Jääkreostusobjektid võib siin tinglikult jagada jääkide koguste järgi:

suured

5 objekti – jääkide koguseks, mis paiknevad mahutites ja maasisestes hoidlates, on üle 1000 m3. Kokku on nende likvideerimistöödeks vajalik 22 miljonit krooni.

keskmised

6 objekti – mahutites ja maasisestes hoidlates olevate jääkide maht on 400…1000 m3. Raha vajadus likvideerimistöödeks on 18 miljonit krooni.

väikesed

33 objekti – kõik ülejäänud nimekirjas olevad JRK, mille jääkide maht on alla 400 m3. Raha vajadus likvideerimistöödeks on 33 miljonit krooni.

Kokku on antud töö raames uuritud jääkreostuskollete likvideerimise maksumus suurusjärgus 80 miljonit krooni.

Esimese järjekorra (prioriteedid 1-10) vedelate jääkide (6400 m3) likvideerimise ja Laguja õlijärve likvideerimise lõpetamise maksumus kokku on suurusjärgus 12 – 15 miljonit krooni.

Rahastamisvõimalused

Lisaks Keskkonnainvesteeringu Keskuse veekaitse programmi jääkreostuse alaprogrammile on rahastamisvõimalused järgmised.

Ettevõtete vahendid.

Kohalikud omavalitsused

Kaasrahastamine erinevatest rahvusvahelistest fondidest

Muude infrastruktuuri projektide koosseisus

Ühtekuuluvusfondi jääkreostuse likvideerimise projekt

ISPA TA

JÄRELDUSED JA ETTEPANEKUD

Probleemid

Vanade asfaltbetoonitehaste probleemid on:

  1. maasiseste (lekkivate) põlevkivi- ja naftabituumenihoidlate olemasolu;
  2. põlevkiviõli komponendid (fenoolid) on vees lahustuvad ohtlikud ained ja põhjaveega kergesti edasikanduvad;
  3. valdavalt on mahutid endiste omanike poolt tühjendamata;
  4. enamus mahuteid on ilma mahutialuste kaitsevannideta;
  5. sademevee drenaaž puudub või kui see on olemas, siis selle lõpplüliks olev õlipüüdur ei tööta või on õli täis – reoained jõuavad otse pinnavette;
  6. maasisesed hoidlad on sageli täidetud pinnasega ilma neid eelnevalt (lõplikult) tühjendamata või on pinnasega püütud katta maapinnal olevaid lahtisi jääke– tulemuseks on põlevkivi või naftasaaduste jääkide üleskerkimine maapinnale, ohtlike ainete pidev levik ümbruskonda, s.h joogiveekaevudesse;
  7. osadel ABT-del pole omanikke, formaalselt on nad läinud kohaliku omavalitsuse valdusse;
  8. järelvalve puudumine, mis võimaldab vaba ligipääsu vandaalidele ja metallivarastele, kes avavad ja lõhuvad mahuteid ning tekitavad sellega täiendava reostuse;
  9. reostunud põhjaveega alade süsteemset seiret ei tehta. Tegeletakse vaid omanikega objektide pistelise kontrolliga;
  10. üksikinimese veemurega ei tegeleta, seni arendatakse suurte reostuskollete ümbruse tiheasustusalade veevarustust. Samal ajal on üksikmajapidamised näiteks Rakvere helikopterite lennuvälja naabruses, Tamsalu liipriimmutustehase lõunaküljes ja mujal ilma tervisele ohutu veeta. Inimene pigem sureb või jäetakse majapidamine maha.
  11. joogiveetrasside väljaehitamise järel kaob huvi põhjavee puhastamiseks, reostus võib unuda ja levida omapäi.

Ettepanekud

Riikliku tähtsusega jääkreostuskollete nimekirjas (TOP-75) olevate objektide reostuse likvideerimise ja järelvalvega seotud probleemide lahendamiseks on kaalukas osa kohalikel keskkonnateenistustel ja keskkonnainspektsioonil, kes omavad vastavaid andmebaase. Järgnevalt on esitatud ettepanekud, milliseid peame oluliseks:

  1. Järelevalveta mahutid tuleb tühjendada vedelatest jääkidest, koheselt objektid 1-11.
  2. Keskkonnainspektsioon peab JRK-d perioodiliselt inspekteerima ja jälgima nende maa-alal toimuvat ning tegema ettekirjutusi, mis on omanikul vajalik minimaalselt teha hoidmaks ära reostuse laienemist;
  3. Keskkonnainspektsiooni ja kohalike keskkonnateenistuste koostöö peab jõudma sellisele tasemele, et töötavate ettevõtete territooriumidel olevate potentsiaalsete reostuskollete järelkontrolli käigus saab selgeks mahutites olevate jääkide edasine kasutamine või likvideerimine. Nõudma peab ettevõtte bilanssi kuuluvate jääkide likvideerimist vastavalt ettenähtud korrale;
  4. JRK-ga samas kohas tööd jätkavatel asutustel tuleks uuringutega fikseerida reostuse foon pinnases ja põhjavees. Põhjavee reostuse selgitamiseks tuleks rajada 1 kuni 2 vaatluspuurauku, mille seirega fikseeritakse reostuse tase ja edasine seire fikseeriks reostuse muutust. Vastasel juhul on lihtne täiendavalt tekkivat reostust ajada jääkreostuse süüks;
  5. vastavaid uuringuid pinnase ja põhjavee reostuse selgitamiseks ja lähikonna elanike kaevude vee ohtlike ainete analüüsiks tuleb siduda ohtlikke aineid kasutava ettevõtte tegevuslubadega;
  6. vajalik on kontrollida ABT-de endi puurkaevude vee kvaliteeti ohtlike ainete osas. See peab olema veeloa üks nõue ohtlike ainetega tegelevatele ettevõtetele;
  7. uutel, heausksetel maaomanikel ja omavalitsustel tuleb endale teadvustada vastutus, mille nad võtavad mahajäetud ABT territooriumidel valitseva korralageduse müümisel-omandamisel. Lõppkokkuvõttes ei ole väheste rahaliste võimalustega eraisikul võimalik osaleda reostuskolde likvideerimisel ja see jääb ikkagi omavalitsuse kanda. (Kõrkküla ABT, Holstre-Nõmme ABT, Lagedi ABT katlamaja territoorium);
  8. Sotsiaalministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi koostöös tuleb tagada joogivee kvaliteedi kontroll tervisele ohtlike ainete osas jääkreostuskollete ümbruses;
  9. riigi ja omavalituste koostöös tuleb lahendada kõigi elanike veevarustus tervisele ohutu veega.

Soovituseks võib lisada, et väikeste teemeistripunktide endiste hoidlakohtade ülesleidmine ja kaardistamine on väga suur töö ja andmete puudumise tõttu ka praktiliselt väheefektiivne. Praktilisem lähenemine oleks nendega tegelemine mingi kindla projekti raames (maanteede või mõne muu objekti ehitusel või uuringul avalikuks tulevad asukohad), mille kooskõlastaks ja järelvalvet teostaks kohalik keskkonnateenistus või inspektsioon. Sama võib rakendada ka teadaolevate ABT likvideerimisel sidudes neid maanteede ehituseks taotletavate välisabi projektidega.

MATI SALU