1. Üldosa

Töö on osa Põltsamaa valla veevarustuse ja kanalisatsiooni arengukavast.

Adavere-Esku piirkonna paljude kaevude vee nitraatiooni sisaldus on suur ja ületab joogivees lubatud sisaldust 50 mg/l (sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määrus nr 82) paiguti üle 4 korra. Sellele probleemile lahenduse leidmiseks puuriti Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala veevarustuse ja kanalisatsiooni arengukava I etapi (AS Maves töö nr 2164, Tallinn september 2003) käigus kolmele üksikmajapidamisele joogivee probleemi lahendamiseks sügavamatest põhja¬vee¬kihtidest toituvad kaevud. Sealt saadud info oli aluseks käesoleva töö tegemiseks väljavalitud 20 kaevu projekteerimiseks (konstruktsiooni valikuks).

Põltsamaa Vallavalitsuse 14. juuli ja 22. septembri korraldustega määrati isikud, kellele rajatakse eraldatud vahenditest puurkaevud. Kuna kaks inimest kaevu ei soovinud, asendati need detsembris uute isikutega (vallavalitsuse kiri nr 3-42/794, 4.12.2003).

Kaevude asukohad vaadati üle ja projektid koostati septembris (üks detsembris). Puurimistöid alustati 30. septembril ja kestsid väikeste vaheaegadega 19. detsembrini. Kokku puuriti 371 m ja paigaldati 259,4 m manteltoru läbimõõduga 127 mm. Pärast kaevude valmimist teostati 6. ja 24. novembril, 9. ja 10. detsembril ning 7. jaanuaril puhastuspumpamine ja veeproovide võtmine. Puurkaevude passid koostati 2004.a jaanuaris.

2. Kaevude konstruktsioon

Nitraatide sisaldus on lubatust (50 mg/l) suurem valdavalt põhjaveekihi ülemises 10 m paksuses osas, sügavamal üldjuhul selle kontsentratsioon väheneb. Mõne intensiivsema punktreostusallika (sõnnikupatarei, väetisehoidla vm) läheduses võib ülemäärane lämmastikuühendite sisaldus ulatuda mitmekümne meetri sügavuseni maapinnast. Sügavamates, anaeroobsetes põhjavee¬kihtides suureneb minerali¬satsioon ning vesi on sageli raua- ja ammooniumirikas, võib esineda väävelvesinikku (mäda¬muna hais, ebameeldiv maitse). Kuigi viimatikirjeldatud vett saab vastavate filtritega puhastada, kaasneb sellega rida probleeme. Näiteks vähese tarbimise juures ei pruugi puhastussüsteem töötada ja suhteliselt kallis investeering osutub mõtetuks.

Tarbitava veekihi sügavuse (s.o manteltoru pikkuse) määramisel lähtuti olemasolevate kaevude varasemate aastate nitraadiiooni kontsentratsioonist ja 2003.a juulis-augustis rajatud kolme puurkaevu kogemusest. Neile andmetele toetudes paigaldati kaevudesse valdavalt 9,3…15 m pikku¬sed manteltorud. Vaid kahte suurema reostusega kohta projekteeriti pikem manteldus: Mõhkülla Rehe maaüksusele (endine väetiseladu) 19,5 m ja Võisikusse Allikmäe tallu (mürgiladu) 24,7 m. kokku kujunes kaevu keskmiseks manteltoru pikkuseks 13 m.

Pärast manteldamist ja torutaguse tsementatsiooni teostamist puuriti edasi kuni piisava veekoguse saavutamiseni ja kaevu põhja kuni paarimeetrise settekoti moodustumiseni. Keskmiseks kaevu sügavuseks kujunes 18,5 m ja seega vettandva (avatud) osa pikkuseks 5,5 m (minimaalne 3,5 m ja maksimaalne 11,5 m).

3. Veekvaliteet

Nitraadisisaldus jäi lubatust väiksemaks 18 puuritud kaevu vees. Alla 10 mg/l jäi see kaheksas, põhiliselt Nõmavere-Esku-Võisiku piirkonnas. Veidi rohkem, 10…30 mg/l, sisaldas nitraate seitsme Kalme, Mõhküla, Rõstla ja Esku kaevu vesi. Kolme Kalme külla rajatud kaevu vees oli nitraatioone 35,6…46 mg/l ning lubatust rohkem oli neid Puduküla Tui (59 mg/l) ja Mõhküla Rehe (96,2 mg/l) maaüksustel. Kuna lämmastikuühendite sisaldus kõigub ajas suurtes piirides, oleks vajalik teha nende viie kaevu veest 2004.a kevadel NO3¯kordusanalüüsid.

Rehe maaüksusel on mitu 16…23 m sügavust kaevu, milledes on maksimaalselt 7 m manteltoru. Nitraadisisaldus on kõikunud viimasel viiel aastal 32,2…265 mg/l. Reostuse põhjustajaks on krundil oleva hoone kasutamine väetisehoidlana. Tänaseks on maja hoidlaosa katus sisse varisenud ja sademete vesi on jäägid pinnasesse uhtunud. Nagu selgus, osutus 19,5 m pikkune manteltoru ebapiisavaks. Kvaliteetse joogivee saamiseks peaks põhjavee ülemised kihid kuni 30 m sügavuseni isoleerima.

Tui maaüksuse läheduses otsest reostusallikat ei ole tuvastatud. Omaniku andmetel on halva veekvaliteedi põhjuseks õhukese pinnakattega põldudel sõnniku ladusta¬mine. Ka selles peres on mitu kaevu, millede varasem nitraadisisaldus jäi 58 ja 80 mg/l vahemikku. Kui isegi suurema NO3¯ kontsentratsiooniga Kalme küla majapidamistes saadi 11,3 m pikkuse manteldusega rahuldava kvaliteediga joogivesi, siis siin osutus see ebapiisavaks. Nitraadivaba vee saaks siin ilmselt 15…20 m pikkuse manteltoruga kaevust.

Sügavamate veekihtide reostumise vältimiseks tuleb pärast uue kaevu ekspluatatsiooni võtmist vanad puurkaevud tampoonida. Kuni 5 m sügavused salvkaevud võivad säilida, kuid juhul, kui kaevušahti põhjas on puurauk, tuleb see tampoonida.

Nitritisisaldus oli kõigis puuritud kaevudes madal, jäädes valdavalt alla 0,03 mg/l. Kolmes (Mõhküla ja Nõmavere) kaevuvees küündis see 0,067…0,071 mg/l. Ka ammooniumiiooni kontsentratsioon on väga madal, jäädes 18 kaevu vees alla määramistäpsuse. Väga suures koguses (19,9 mg/l) fikseeriti seda Mõhküla Rehe maaüksuse kaevuvees, mis viitab pideva värske reostuse juurdetulekule (lagunenud endine väetisehoidla).

Rauasisaldus jäi 19 kaevus põhjaveeallika II klassi nõuete (kuni 1 mg/l) raamesse, sealhulgas vastas kraanivee kvaliteedile (alla 0,2 mg/l) 10 kaevu vesi. Suure rauasisaldusega (4,61 mg/l) oli Pilu küla Vobska maaüksuse vesi, mille tõttu tuleb sinna paigaldada rauaärastusfilter.

Oksüdeeritavus (PHT ehk KHTMn) jäi 18 kaevuvees suhteliselt madalaks (0,8…2 mg O/l). Vaid kahes kaevus oli see lubatust (5 mg O/l) suurem: Kalme küla Kabeli maaüksusel 8,2 mg O/l ja Pilu küla Vobska kaevuvees 10,4 mg O/l. Kõrget oksüdeeritavust põhjustab orgaanilise aine liigne sisaldus. Sellise vee tarbimine keedetud kujul ei ole inimese tervisele ohtlik.

Põltsamaa-Adavere piirkonna vesi on kare, jäädes 6,42 ja 9,7 mg-ekv/l vahemikku. Praegu joogivee karedus ei ole normeeritud. Varem on joogiveel olnud kaks piiri: 7 ja 10 mg-ekv/l. Alla 7 mg-ekv/l oli karedus vaid kahe (Pilu küla Vobska ja Kalme küla Väiksevälja) kaevu vees ja seal ei tohiks katlakivi tekkida. Ülejäänud 18 puhul on see oht olemas.

4. Kokkuvõte

Kahekümne puurkaevu rajamine nitraaditundlikule alale õnnestus, 18 majapidamist saavad tervisele ohutut vett. Kahes puurkaevus ei õnnestunud nitraadisisaldust joogiveele kehtestatud piirarvust (50 mg/l) väiksemaks viia. Kui Puduküla Tui maaüksuse kaevus piisab paigaldatud 11,3 m pikkuse manteltoru asendamine 15…20 m pikkusega, siis Mõhküla Rehe maaüksuse põhjavesi on endise lagunenud väetisehoidla tõttu suure tõenäosusega küllaltki sügavalt reostunud. Siin tuleks ilmselt rajada uus, 30 m manteldusega kaev. Põhjavee reostamise lõpetamiseks tuleb väetisehoidla jääkidest (?) tühjendada ja selle all olev saastunud pinnas eemaldada ja ohutusse kohta vedada. Edaspidi nitraadireostusega aladele kaevude puurimisel tuleks ette näha reservraha kaevude konstruktsiooni muutmiseks ca 10% ulatuses.

Sügavamate veekihtide reostumise vältimiseks tuleb pärast uute kaevude kasutusele võtmist vanad kaevud tampoonida.

TOOMAS KUPITS