VÄIKEMAJADE VEEVARUSTUSE LAHENDAMISEST PUURKAEVUDE BAASIL

Valdavalt maapiirkondade ja suvilarajoonide joogivee varustuses on välja kujunenud tinglikult kolm kaevutüüpi – salvkaev, nn “kombineeritud” kaev ja puurkaev. Need kaevutüübid esinevad ka praegu maapiirkondade hajaasustuse ja väiksemate linnade veevarustuses. “Kombineeritud” kaeve esineb suhteliselt vähe. Puurkaeve on rajatud rohkem Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eestisse, kus aluspõhja lubja- või liivakivi kattev pinnakate on suhteliselt õhuke. Salvkaeve esineb aga kõikjal üle Eesti, kus pinnakatte setete veeandvus on piisav nende rajamiseks.

Salv- ehk šahtkaevu läbimõõt on tavaliselt ca 1 m, sügavus valdavalt 5 kuni 10 m ja rajatud on see põhjavee ülemistesse kihtidesse, kuid Lõuna-Eestis ja teistes paksu moreenkattega piirkondades on kaeve, mille sügavus on üle 20 m. Maapinnalähedastesse veekihtidesse rajatud salvkaevud on suhteliselt õhukese pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva reostuse eest kaitsmata.

“Kombineeritud” kaev kujutab endast salvkaevu põhjast edasi puuritud puurkaevu. Need kaevud on keskkonnakaitse seisukohast halvimad, sest nende tegemisel ei ole tavaliselt kinni peetud erinevate veekihtide omavahelise isoleerimise nõudest ja puurkaevu osasse paigaldatud manteltoru ning kivimikihtide vaheline ruum on jäetud tsementeerimata. Kaevu selline konstruktsioon ei välista salvkaevu sattunud reoainete liikumist piki puurkaevu manteltoru põhjavee sügavamatesse kihtidesse, halvendades nende kvaliteeti.

Puurkaev on suhteliselt väikese läbimõõduga (10…15 cm) mantel- ja/või filtertoruga kindlustatud puurauk, mis on puuritud vee võtmiseks sügavamatest põhjaveekihtidest. Puurkaeve rajatakse nii paksudesse pinnakatte setetesse kui ka aluspõhja lubja- ja liivakividesse.

Võrreldes salv- ja “kombineeritud” kaevu puurkaevuga, on viimasel rida eeliseid:

  • Puurkaevu suurem sügavus, võrreldes salvkaevuga, võimaldab tagada stabiilse veevõtu.
  • Puurkaevu konstruktsioon võimaldab isoleerida reostunud maapinnalähedased veekihid.
  • Lihtsama, 15…20 m sügavuse puurkaevu rajamise hind ei kujune oluliselt kallimaks 5…10 m sügavuse salvkaevu rajamise hinnast. Pealegi puudub Eestis firma, kes salvkaeve ametlikult teeb.

Põhjused, miks inimesed eelistavad uut puurkaevu, on erinevad. Üheks valdavaks on olemasoleva kaevu väike sügavus, mille tõttu tavaliselt suvekuude lõpuks alaneb veetase niivõrd, et vett ei ole enam võimalik võtta. Veetaseme alanemine võib olla tingitud peale sesoonsete veetaseme muutuste ka üldisest veetarbimise suurenemisest piirkonnas. Uue puurkaevu rajamisel puuritakse see nii sügavaks, et ka suhteliselt sügavama veetaseme korral on pumbast kõrgemale jääv veesammas piisavalt kõrge ja pumpamise ajal tekkiv veetaseme alanemine kaevus ei küündi pumbani.

Puurkaevude tellimise põhjusi võib olla teisigi nagu ühisveevärgi puudumine uutes elamurajoonides, veevajaduse suurenemine, olemasoleva kaevu amortiseerumine, mis mõjutab otseselt selle vee kvaliteeti või tihti puurkaevu liialt väike läbimõõt, mis ei võimalda asendada seal kasutatavat käsipumpa elektrilise süvaveepumbaga.

Intensiivse põllumajandusega ja tiheasustusega (ka suvila kooperatiivid) piirkondades on maapinnalähedane põhjaveekiht sageli juba reostunud nitraatidega (rohke mineraal- ja orgaaniliste väetiste kasutamine), olmest pärit reostusega (katkisest kanalisatsioonist, lekkivatest kuivkäimlatest ja reovee kogumiskaevudest, prügilatest jm tekkinud reostus) ning sageli ka naftasaadustega (vedelkütuse mahutite avariid). Olenevalt veetasemest ja vett vähejuhtivate pinnasekihtide olemasolust vertikaalsuunas ning paljudest muudest geokeemilistest ja bioloogilistest teguritest, võib see reostus levida suhteliselt sügavale. Sellistes tingimustes on puurkaevu puurimine ühisveevarustuse puudumisel ainus tee kvaliteetse joogivee saamiseks. Puurkaevu kindlustava manteltoru pikkus peab olema reostunud veekihi paksusest suurem.

Joonisel on skemaatiliselt kujutatud eri sügavuses paiknevatesse veekihtidesse rajatud kaeve. Veekihid on eraldatud üksteisest vett vähejuhtivate savikate pinnase- või kivimikihtidega, mida nimetatakse üldjuhul veepidemeteks. Veepidemeteks on joonisel moreen ja diktüoneemakilt. Ka lubjakivis esineb mitmeid suhtelisi veepidemeid, mida siin pole näidatud.

Salvkaev on rajatud maapinnalähedastesse veekihtidesse, kus veevool kaevu toimub liivast-kruusast. Lähikonnas paikneva reostusallika poolt reostatud vesi liigub ka salvkaevu. Reostunud vee liikumist otse puurkaevu takistab manteltoru, mis on paigutatud sügavamale reostunud veekihist. Reostuse levikut sügavamasse, lubjakivi veekihti, takistab vett halvasti juhtiv moreen (veepide). Kui piirkonna pinnakatte geoloogilise ehituses puuduvad veepidemed või need on väikese paksusega, võivad reostuda ka sügavamad, lubjakivi veekihid. Sel juhul on üheks võimaluseks puurida veelgi sügavamale, liivakivi veekihti, isoleerides samal ajal manteltoruga pinnakatte ja lubjakivi veekihid. Erinevate veekihtide ühendamine on lubamatu. Erinevalt lubjakivist, mis tavaliselt ei vaja kindlustamist varisemise eest, võib liivakivi olla vähe tsementeerunud ja selle ulatuses tuleb puurkaev kindlustada filtertoruga.

Vanematel puurkaevudel (30…40 a) võib manteltoru olla läbi roostetanud (see toimub enamasti kaevusisese veetaseme muutumise intervallis) ja kaev muutub ise reostusallikaks. Vigase kaevu kaudu võib reostus kanduda sügavamatesse põhjaveekihtidesse. Seepärast tuleb amortiseerunud ja kasutuseta puurkaevud projektijärgselt likvideerida.

Veealase seadusandluse täiustumine esitab joogiveele järjest karmimaid nõudeid, mis laienevad ka rajatava veeallika kvaliteedile. Kogu veetemaatikat reguleerib Veeseadus, mille alusel on välja töötatud keskkonnaministri määrusedPõhjavee uurimise, kasutamise ja kaitse korra ning puurkaevude projekteerimise, puurimise, konserveerimise ja likvideerimise korra kehtestamine ning Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korra kehtestamine kohta. Joogiks kasutatava vee kvaliteedinõuded on kehtestatud sotsiaalministri määrusega Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid.

Olenemata kaevu soovijate grupist, on see siis eraldi asuv ühepereelamu, ühisveevarustuseta asula elamud või planeeringuga loodavad uuselamurajoonid, peab pöörduma veevarustuse lahendamise sooviga kohaliku omavalitsuse poole, kust saadakse tingimused puurkaevu projekteerimiseks. Järgnevalt tuleb esitada taotlus puurkaevu projekteerimiseks asukohajärgsele keskkonnateenistusele, milles näidatakse ära puurkaevu asukoht plaanil ja puurkaevu aadress, esitatakse andmed veekasutamise otstarbe ja vajatava vee koguse kohta kuupmeetrites ööpäevas ja tunnis.

Puurkaevu tellimisel peab klient endale selgeks tegema, kui palju tal on reaalselt vett vaja. Veekogus tuleb arvestada m3/ööpäevas ja suuremate veetarbijate korral ka lisaks m3/tunnis. Valdavalt peaksid ühepere elamud saama hakkama veevajadusega ca 1-5 m3/ööpäevas. Uute elamurajoonide projekteerimisel arvestatakse tavaliselt, olenevalt elamute arvust, ühe-kahe sügavama puurkaevu rajamisega kogu elamute grupi tarbeks ning sel juhul ületab veevõtt ühest kaevust 5 m3 piiri. Viimasel juhul tuleb taotleda keskkonnateenistusest vee erikasutusluba.

Tavaliselt ei tea tellija puurkaevu puurimisele eelneva projekteerimise ja kooskõlastuste vajalikkusest ja pöördub otse puurtöid tegeva firma poole. See ongi loomulik, sest tellijat huvitab töö resultaat, mitte selle saavutamise üksikasjad. Enamikul juhtudel on kaevu puurimisega tegelevatel firmadel vastav litsents nii puurkaevude puurimiseks kui ka projekteerimiseks ja nad on pädevad vastama enam-vähem kõigile tellijat huvitavatele küsimustele ja võtma suurema osa asjaajamisest endi kanda. Aegade jooksul on neil kogunenud vastavad kogemused ja andmebaas.

Seaduse järgi peab iga puurkaevu puurimisele eelnema projekt, milles on kirjeldatud geoloogilises läbilõikes olevad pinnase- ja kivimikihid, kaevu konstruktsioon ja sanitaarala. Puurkaevu projektis, mille veevõtt on väiksem kui 10 m3, on sanitaarala suurus mitte väiksem kui 10 m ja seal kirjeldatakse vaid veevõtukoha hooldusnõuded. Suurema veevõtuga puurkaevude puhul koostatakse eraldi sanitaarala projekt. Sanitaarala piires ei tohi asuda reostusohtlikke objekte ega neid sinna ka hiljem planeerida. Kooskõlastatud projekti alusel taotletakse Eesti Geoloogiakeskusest puurkaevu puurimiseks puurimisluba. Pärast projektijärgsete puurimistööde lõppu koostatakse, tuginedes puurimis- ja pumpamisandmetele ning veeanalüüsi tulemustele, puurkaevu pass.

Projekteerija ülesandeks on, arvestades tellija veevajadust, piisava veekoguse ja kvaliteediga veekihi ning kaevu konstruktsiooni valimine. Projekt kooskõlastatakse kohalikus omavalitsuses ja keskkonnateenistuses ning esitatakse seejärel puurimisloa taotluseks Eesti Geoloogiakeskusele. Kogenud projektfirmadel on olemas andmebaasid puurkaevude ja reostunud piirkondade ning veekihtide kohta. Samuti valdavad nad asjakohast seadusandlust.

Puurkaevu puurimisel on põhinõudeks kvaliteetse vee tagamine, kuid piirkonniti ei vasta loodusliku vee kvaliteet joogivee nõuetele. Looduslikult võib raua (kahevalentne raud) sisaldus olla suur hapnikuvaeses põhjavees, mis on iseloomulik sügavamatele lubja- ja liivakivi veekihtidele, aga teatud tingimustes ka suhteliselt maapinnalähedastes liiva-kruusakihtides ja ka lubjakivis soomassiivide lähikonnas. Sügavamate puurkaevude (üle 100 m) vees kaasnevad teistegi lahustunud ühendite joogivee nõuetest suuremad sisaldused. Koos vaba hapniku vähenemisega sügavuse suunas ilmuvad vette mangaan, fluor, baarium, boor ja väävelvesinik. Sellise vee muutmiseks joogivee nõuetele vastavaks tuleb seda täiendavalt töödelda.

MATI SALU